Maailm on avastamine. Ja avastada võib ka, et ei ole mitte üks maailm, vaid neid on rohkem ja mõni on vaid peegeldus millestki muust. Mõistan, et on maailm, mida näeme ja siis on maailmad, mille suhtes peame veel ärkama.
See on huvitav. Huvitav just seepärast, et peale meile "ühiselt" teada oleva meelelise maailma, loob igaüks endale veel ühe maailma, mis on justkui jätk sellele ühisele maailmale. Mida ma selle all silmas pean on see, et igaüks meist näeb maailma omas valguses. Meie "valguse värv" tuleneb üldiselt meie kogemustest. See, kuidas me midagi kogeme, läbi elame, kujundab meie taju "tegelikkusest".
Miks ma sellest täna siin kirjutan tuleneb asjaolust, et olen läbi teinud midagi, mis on pannud küsimärgi alla kogu minu senise elu kogemise. Olen saanud osaks selgele tõdemusele, et minu kogemus kogetust on ka subjektiivne, mistõttu ei peegelda see tegelikult ka kogemuse tõelist olemust. Ja kes tahab väita, et tegelikult ongi kõik subjektiivne, jätab end ilma millestki väga olulisest.
See sama subjektiivne kogemus on tegelikult illusioonide allikas. See kehtib nii positiivsete kui negatiivsete läbielamiste kohta.
See kehtib ka suhete kohta.
Olen saanud kogemuse osaliseks, mis on mind ühest unest äratanud.
Niisamuti nagu mul on uskumusi, mille allikat ma ei tea ja mis ma olen mitte ainult iseenesest omaks võtnud, vaid ma olen ka nende järgi elanud, on sama toimunud ka suhetega.
Mõistangi praegu, et kõige keerulisem on selgelt näha lähisuhteid. Mul on olnud kalduvus luua inimesest pilt, mis on minu subjektiivsetest tunnetest läbistatud kogemus ja vahel isegi uskumus.
Ilmselt on juhtunud ka nii, et teine inimene on mõistnud ja tundnud, et ma teda teatud viisil näen ja see on loonud pinnase soovile seda pilti minus hoida (eriti kui see on teisele inimesele meelepärane).
Nii olengi ma elanud ja pimestatusest lasknud toita enda poolt loodud illusiooni.
Illusiooni, mis on kujundanud ja täiendanud "Minu Maailma".
Olen nüüd veendunud, et "Minu Maailm" ja "Sinu Maailm" jne on tegelikult unenäod. See on uni, millest on vaja ärgata, sest ainult nii on võimalik tegelikult näha, milline on mind ümbritsev. Milline olen ma ise.
Kelle jaoks see kõlab kurvalt, rusuvalt või üksikult, peab ka ise ühe sellise illusiooni suhtes ärkama.
See on huvitav. Huvitav just seepärast, et peale meile "ühiselt" teada oleva meelelise maailma, loob igaüks endale veel ühe maailma, mis on justkui jätk sellele ühisele maailmale. Mida ma selle all silmas pean on see, et igaüks meist näeb maailma omas valguses. Meie "valguse värv" tuleneb üldiselt meie kogemustest. See, kuidas me midagi kogeme, läbi elame, kujundab meie taju "tegelikkusest".
Miks ma sellest täna siin kirjutan tuleneb asjaolust, et olen läbi teinud midagi, mis on pannud küsimärgi alla kogu minu senise elu kogemise. Olen saanud osaks selgele tõdemusele, et minu kogemus kogetust on ka subjektiivne, mistõttu ei peegelda see tegelikult ka kogemuse tõelist olemust. Ja kes tahab väita, et tegelikult ongi kõik subjektiivne, jätab end ilma millestki väga olulisest.
See sama subjektiivne kogemus on tegelikult illusioonide allikas. See kehtib nii positiivsete kui negatiivsete läbielamiste kohta.
See kehtib ka suhete kohta.
Olen saanud kogemuse osaliseks, mis on mind ühest unest äratanud.
Niisamuti nagu mul on uskumusi, mille allikat ma ei tea ja mis ma olen mitte ainult iseenesest omaks võtnud, vaid ma olen ka nende järgi elanud, on sama toimunud ka suhetega.
Mõistangi praegu, et kõige keerulisem on selgelt näha lähisuhteid. Mul on olnud kalduvus luua inimesest pilt, mis on minu subjektiivsetest tunnetest läbistatud kogemus ja vahel isegi uskumus.
Ilmselt on juhtunud ka nii, et teine inimene on mõistnud ja tundnud, et ma teda teatud viisil näen ja see on loonud pinnase soovile seda pilti minus hoida (eriti kui see on teisele inimesele meelepärane).
Nii olengi ma elanud ja pimestatusest lasknud toita enda poolt loodud illusiooni.
Illusiooni, mis on kujundanud ja täiendanud "Minu Maailma".
Olen nüüd veendunud, et "Minu Maailm" ja "Sinu Maailm" jne on tegelikult unenäod. See on uni, millest on vaja ärgata, sest ainult nii on võimalik tegelikult näha, milline on mind ümbritsev. Milline olen ma ise.
Kelle jaoks see kõlab kurvalt, rusuvalt või üksikult, peab ka ise ühe sellise illusiooni suhtes ärkama.
jah...
ReplyDeleteMaailm ja Tema Värvid,
Inimene ja Tema valikulised otsused läbi illusoorse prisma.
Kuidas sul on nende loodusjõududega seal? Vastaval rannikul oled, ma saan aru, kuid kas oled piisavalt lõunas ja see pauk läheb suure kaarega või napilt sinust mööda?
ReplyDeleteSiim
Juhtunud on see, et Jürgen on tavapärasest päikese kogusest seda natukene rohkem saanud. Ja tema hea vana sõber on külla tulnud "ÜLLAR" "ILLUSOON"
ReplyDeleteIlusaid unenägusid!
Hea, et on ikka inimesi, kes teavad mis on päris/õige ja mis mitte. :) Aitäh Sander!
ReplyDelete"Ning selline arutu sihikindlus, oo, Pṛthā poeg, mis ei tõuse kõrgemale unistamisest, kartlikkusest, hädaldamisest, tusasusest ja illusioonist, on pimeduse guṇa mõjuvallas." - BG 18.35
ReplyDelete"Vihast sünnib täielik illusioon ning illusiooni tagajärjel tekib mälus segadus. Kui mälus on tekkinud segadus, kaob arukus ning kui elusolend on kaotanud oma arukuse, langeb ta taas materiaalse maailma ookeani." - BG 2.63
Kui inimestele tuua selliseid näiteid nende elusituatsioonides, siis seda ei mõisteta ning siinkohal on vastav ütlus - "See, mida sa ei mõista, seda hakkad sa kogema".
Kui inimestele tuua selliseid näiteid nende elusituatsioonides, siis seda ei mõisteta ning siinkohal on vastav ütlus - "See, mida sa ei mõista, seda hakkad sa kogema".
ReplyDelete- Ja nii ongi :)