Maailm on ka Avstralia ja SBS raadio

Kätte on jõudnud 3. jaanuar. Minu vend on olnud ööpäeva jagu 32 aastane ning mina olen endiselt siin- Avstralias.
Ma usun, et niimõnigi teist võib küsida, et miks just Avstralia, eks? Et olla üdini aus, siis räägin asjast nii nagu see on.
Täna hommikul ärgates, kui olin teinud oma igapäevased toimetused ära, panin tööle raadio. Endalegi jahmatuseks kostus valjuhääldist venekeelset teksti. Tegemist oli uudistega. Kuulasin ja mõtlesin kõikidele geograafiast tulenevatele iseärasustele ning püüdsin mõista, et mis põhjusel ma kuulen Austraalias olles venekeelset raadiojaama. Peale mõningast kuulamist hakkas muidu üsna sagedasti jutus esinevat Maskva'd esinema ka sõna Avstralia. Tegemist on "kohaliku" venekeelse raadiojaamaga (Russian Community Radio SBS). Nagu Eestis, nii ka siin...
Et miks ma sellest kirjutan? Peale selle, et kogu venelaste temaatikaga mulle kohe Marko meenus, tekkis minus veel kaks tunnet. Nimelt nii imelik ja vastuoluline kui see ka ei ole, tekitas see teatud mõttes kodusema tunde. Seda on veider siia kirjutada, eriti veel arvestades asjaolu, et ma keelt ei oska ning et minu kõige lähim ja esmasem kogemus venelastega oli Tallinnas vanavanemaid külastades 5 aastaselt, kui olin õues leidnud ühe vene poisi kellega mängida, kuid kelle vanemad sõbrad/vennad minusse nii soosivalt ei suhtunud. See oli esimene kord kui oma väikese inimese moel veendusin, et "sellisel" viisil rääkiv inimene ei ole sõbralik ega turvaline.
Aga täna raadiot kuulates tekkis hoopis soov, mis mul tekib alati kui olen baltivenelastest eemal, seda keelt õppida ja tõeliselt osata.

Mis puudutab aga minu salapärast eelmist postitust, siis saan öelda vaid seda, et minu Austraalia reis paistab olevat alanud. Nimelt 30ndal detsembril kolisin ma kaasrahvuslaste seast ära. Olen endiselt samas linnas, kuid nüüd siis austraallaste keskel.

Kirjutan ka mõne sõna jõuluajast.
Minu selle aasta jõulud olid väga teistmoodi. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et kõik oli lõputult roheline ning mingil imelikul põhjusel olid inimestel suvel toas ehitud tehisjõulupuud ning et see tundus kui kohalikele ainuomane veiderdamine, oli selles ka palju muud teisiti.
Olgugi, et õhtusöögile tuli kokku 10 eestlast ning et söögiks oli liha, praekapsas ning kartulisalat..
Puuduv harjumuspärane pimedus, teatud talvele omane vaikus, külm ja lumi ning lähedased inimesed.
Kuid selle asemel oli midagi muud, millele ma ei anna hinnangut, vaid millest võtsin osa kui uuest kogemusest.
Ma ei ole kunagi mõelnud, et jõulude ajal peaks jooma alkoholi, et see on midagi, mis "peab" kuuluma sellesse õhtusse. Aga seekord oli nii ja mulle see sobis.
Veelgi huvitavam oli 25ndal teha väljasõit ja minna esimesel jõulupühal klubisse. Sõitsime Gold Coast'i Surfers Paradise'i ning peagi olime väljas. Klubi nimi oli Vanity ning klubi nagu klubi ikka. Kuna seltskonnas oli ka mees nimega Carlos, kes raha eest kõigile rõõmu tahtis osta, siis peagi oli meil lauas privaat-ettekandja, kes hoolsalt jälgis, et kõigil pidevalt midagi juua oleks. Joogiks olid kokteilid, mis olid valmistatud eksootilisest importviinast- Poola viinast. Kui pudelid said tühjaks oldi arvamusel, et eestlased võiksid ka viina osta. Pöördusin meie ettekandja poole ja küsisin üht pudelit ning peagi andis ta teada, et pudel viina maksab $200 (2300EEK). Seda oli palju, kuid otsus tuli ikkagi see osta. Andsin neiule raha, mille peale ta hakkas mulle midagi sõrmedel näitama. Selgus, et pudel Poolast pärit importviina maksab Vaikse Ookeani rannikul paiknevas klubis $300 (3400EEK). Ei ole vist üllatav kui ütlen, et edasi jõid eestlased õlut.
Kuna ma ei ole mingi eriline klubitaja, siis peale väikest tantsu tundsin, et läheksin hea meelega magama. Kell oli siis kuskil kolm öösel. Istusin sirgelt diivanil, olles täiesti kaine ning lasin silmad kinni. Peagi koputas mulle turvamees õlale ja palus kaasa tulla. Küsisin, et kuhu minek ja mis toimub- ta ei vastanud. Jõudes sissekäigu juurde ütles, et ma kasigu klubist välja. Ma küsisin, et millepärast? Mul on sõbrad sees ja ma olen nendega koos? Ennast täis pumbanud tüüp oli nii leilis, et siinne keskkond ei kannata seda keelt. Lahkusin rahulikult ja ei suutnud uskuda millise arrogantse käitumise osaliseks ma oli saanud. Mõtlesin, et oleks ma olnud kuidagi laokil klubis vms, aga ei. Silmad kinni- selge, lendad klubist välja. Nojah, aga see oli omakorda lahe, sest läksin Vaikse Ookeani kaldale uut päeva tervitama. Surfarid askeldasid autodes ja rannas. Rand oli ilus ja inimtühi.

26ndal jõudsime tagasi. Kui tavaliselt on jõulupühad olnud väga vaiksed ja omaette, siis see aasta erines kõigest siiani kogetust täiesti.