Maailm on huvitavad inimesed

Elu ja tema keerdkäigud. Kui veel mõni aeg tagasi oli kõik selline rahulik ja teatud mõttes isegi tavapärane, siis nüüd on asjad ja eluolu muutunud. Peale selle, et mul on juba kolm last ja viimane nädal läheb peale pulmi juba uue naisega (kes on ühtlasi ka kõigi laste ema), on ehk peamiseks muutuseks siiski ehk see, et mul on nüüd ametlik töökoht.

Töötan katustel. Vaatan kõike kõrgemalt kui harjunud ja see meeldib mulle. Nii avaneb teistsugune vaade. Avar ja palju hõlmav vaade.

Töö võib olla erinev, alustades väiksematest parandustöödest kuni betooni parandamiste ja paikamisteni.

Üks minu võimaikest väljanägemistest :)

Kannan ka uut nime, milleks on Jöörg või koguni "J" (djei), et inimesed suudaksid mu nime meelde jätta. Noh, kes nüüd täiesti õigustatult endamisi mõtisklema hakkab jõuab üsna kiirelt mõistmiseni, et minu tegeliku nime ja "siinse" nime vahel ei ole just palju sarnasusi. Siinkohal meenub mulle Laura kes rääkis kuidas ta kunagi ühe ameeriklasega kohtus ja kes teda Looraks nimetas...
Kuid elul on olnud mulle ka muud pakkuda.
Isiklikult on mind rikastanud üks väga vahva kohtumine inimesega, kelle nimi on David. Ei ole kerge öelda, kes ta täpselt on või mis endast kujutab. Rahvusvaheliselt on kindlasti arusaadavad teatud parameetrid:
Sugu: mees
Rahvus: Kiwi (Uus-Meremaa)
Vanus: 57
Tähtkuju: Neitsi
Hobi: Maalimine
Eriala: Maastikuarhitekt
Elustiil: Muutuv
Emakeel: esialgu täiesti arusaamatu (inglise) keel.

Ütlen kohe alguses ära, et ma ei püüagi pretendeerida täiuslikule kirjeldusele, kuid püüan anda edasi seda, mismoodi see kohtumine mind on mõjutanud.
Peale selle, et tegemist on minu isaga sama noore mehega ning et ma üürin tema majas kahte tuba, on mingil huvitaval kombel ka muudki ühist.
Sagedasti võib kuulda tema köögist külmkapi peal asuvast keskusest väga erinevatest žanritest muusikat, mis kord toidutegemise, kord vestluste või maalimise taustal kõlab. Kuid see ei ole ainus koht majas, kus muusika võib kosta. Kuna noorehingeline kunstnik omab oma tagaaias ka galeriid, mis oma olemuselt sobiks vabalt ka Tallinna Telliskivi Loomelinnaku territooriumile, siis on ka see koht varustatud korraliku heliallikaga. Kuid kui te arvate, et need mängivad erinevatel aegadel, siis te eksite rängalt. Mõnes mõttes võib siin elamist võtta kui vaikset vanakooli vibe'e või muid mitmete areenidega muusikaüritusi. Kui lähen kööki, siis mängib üks muusika, kui lähen õue, siis teine ja üldiselt mängib kolmas Davidi peas iPod'i näol. Ehk siis oleks ekslik arvata, et mitmekesisus võiks osutuda segavaks faktoriks...
Mis puudutab maalimisse, siis see on täiesti omaette klass. Panen siia ka mõne illustreeriva pildi, kuid et mõttekujund saaks võimalikult ehedalt edasi antud, siis võib kirjeldada maalimist kui protsessi, mis käib muusika, laulmise ja ka tantsimise saatel. Isegi kui muusika mingil erilisel põhjusel ei mängi, siis on ta oma tegevusse sedavõrd sisse elanud, et teda kõnetades ta alati ehmub. Nüüd ma vähemalt tean seda.

Seda pilti vaadates ütles Dave: Like it? It's yours.. See on lihtsalt väga paksude põskedega naine. Loogiline.

Ta on oma elus palju lugenud. Mind inspireerivad inimesed kes teavad. Teavad rohkem kui mina või asjadest, mida ma veel ei tea. Kui neid minu teadmatus ei häiri ja see suhtlemisele saatuslikuks ei saa, siis meeldib mulle väga neid inimesi kuulata. Sama on Davidiga. Ma ei saa öelda, et ma alati nõustun vms, kuid see ongi mind pigem viinud lähemale tõdemusele, et teise kuulamine ja sellesse sisse elamine ei tähenda veel, et ma oma jalgealuse kaotaks. See on nagu harjutus, mis sai alguse juba esimestel nädalatel siia tulles kui kirikut külastasin.

Usun, et ta on inimene, kellega paljud ei oskaks suhelda. Omajagu iseloomuga ja selles mõttes meenutab minu endist töökaaslast Kristot. 

On olnud ka õhtuid kus teeme koos süüa. Ma hea meelega kuulan kuidas ta midagi teeks ja mida ta asjadest arvab ja oleks üleliigne mõelda, et ta ei arva. Arvab. 

Suured krevetid ja kala, seente ja muude võrsete ja maitsvaga - valges veini kastmes

Selline näeb välja liblikanänn kui ta ei ole veel liblikaks saanud. Niipalju kui aru sain, siis oleks loogiline arvata, et siiapoole vaatav silmapaar on nägu, kuid ei- väike "till" on hoopis pea osa.

Eelmine nädal käisin ma ühel üritusel. Mind kutsuti Brisbanest 60km kaugusel kohalike veevalajate sünnipäevapeole, mis oli lesbide-pidu. Kõik olid kohalikud või vähemasti emakeelena inglisekeelt rääkivad inimesed ja mulle see sobis. Mingil hetkel pani üks Šotimaalt pärit tüüp peale Ibiža stiilis tantsumuusika. Kõlarite juures oli ka mitmeid erinevaid trumme ning üsna peagi oli kuulda, kuidas üks neiu improviseeris kuuldavale rütmile peale. See oli nauding. Ehtne Live tribal. Ei läinud kaua aega kui temaga liitusin. Mõne aja pärast silmad lahti tehes nägin inimesi meie juures tantsimas nagu olin seda ise ennist teinud.

Tagasiteel sai käidud ka "tee peale" jäänud ookeanis ujumas. See oli umbes kell 6 hommikul. Vesi oli soolane ja vaikne.

Tunnen, et asjad juhtuvad ja hakkavad liikuma ning ma sulandun sellesse elusse juba rohkem sisse.