Maailm on üks Nädal

Täna tähistan ma julgelt oma esimese nädala täitumist Austraaliamaal. Hetkeseisuga olen ma siin viibinud täpselt 170 tundi. Nüüdseks võin julgelt väita, et olen kohanenud- vähemasti mu keha on. See oli teisipäeva õhtul kui tundsin, et olen võtnud uue rütmi üle ja polnud õhtuks enam väsinud.
Vahepeal on palju juhtunud. Jah, tervelt nädala jagu.
Et ka seekord oleks kõik ausalt südamelt räägitud, pean alustama ikka sealt samast... algusest.

Neljapäeval (02.dets) kohale jõudes püüdsin olla tubli inimene ja minna magama koos päikesega. Nii ka juhtus. Juhtus veel ka nii, et reedese päeva magasin ma lihtsalt maha. Olin toas. Tegelikult hoidis mind õue minemast tõsiasi, et ma polnud veel päris kohale jõudnud. Palmide ja suve nägemine pani sõna otseses mõttes katuse sõitma. Samas ei välista ma siiski ka võimalust, et veri hakkas pähe ja see oli veidi harjumatu tunne, sest põhjamaalasena olen ikka harjunud käima püstijalu, mitte pea alaspidi. No põhjus võis olla juba siin mainitus või veel milleski muus, kuid sellest hoolimata saabusin sagedasti öösel virgudes siiski laupäeva hommikusse. Olin võtnud plaani minna linna avastama. Läksin bussipeatuse sunnas kui järsku mõtlesin, et millisel tee poolel ma peaksin bussi ootama. See riik on Inglismaa Ameerika moodi. :) Muscle cars and the traffic turned up side down. :) Isegi keel on selline vahepeale.

Linnas oli vägev. Jõudsin tõdemusele, et see on esimene kord minu elus, kus elan miljonilinnas. Niimoodi uurivalt linnas ringi liikudes avastasin enda ümber ilu ja see rõõmustas mind. Olin kantud sellest veidrast tundest, mis tuletas mulle teatava järjekindlusega meelde kus ma viibin. Ja iga kord kui see teadmine minus taas ärkas tuli näole naerunägu. Ostsin esimese asjana terve linna detailse kaarti. Arvan, et kui ümbruskonda tunda ja selles orienteeruda, siis oled nagu rohkem siinses elus "sees".

Esimeseks sihiks võtsin Botanic Gardeni. Brisbane on üleüldiselt rohke haljastuse ja pargimajandusega.

Olgu kohe ära öeldud, et olgugi, et mul oli kaasas korralik kaamera, said kõik pildid ikkagi võetud mobiiliga :)
Käisin Brisbane'i jõe kaldal ja lasin kõigel endasse jõuda. Tundsin rõõmu ja veidi nukrust samal ajal. Rõõmu tundsin selle pärast, et kõik see, mida enda ümber kogesin oli ilus ja väga meelepärane. Pikad kaugustesse ulatuvad laiad tänavad, mis kulgesid üle küngaste - vaade, mida olen näinud filmides kuid mitte kunagi Euroopas. Tõeliselt kõrged majad ning rohkelt loodust samal ajal. Kurvastas aga tõsiasi, milleni jõudis ka Chris McCandless "Into the Wild'is" kui ta mõistis: Happiness only real when shared.

Jalutasin palju. Käisin üle sildade ning mulle avanesid ilusad urban vaated. Ühtlasi tervitas mind ka Brisbane suvine vihm. Vihm on selle kohta selline hellitav öelda, sest see on selline korralik troopiline pladistamine ja päikesest vihmaks ei kulu rohkem kui kaks minutit. See sai tegelikult ka määravaks, miks korralikke fotosid ei võtnud.
Ühel hetkel sai minu 6 tunnine jalutuskäik läbi ning peale Singapouri mämmimiskohta asusin tagasiteele. Kui hommikul tekitas segadust õige teeserva valimine, siis nüüd olin ma hoopis uue dilemma ees. Uurisin põhjalikult kaarti ja püüdsin jõuda selgusele kus asub minu jaoks vajalik bussipeatus. Olgugi, et südalinn sai mulle selgeks üsna kiiresti ei saa seda öelda bussisüsteemi kohta. 0,5 km2 alal oli umbes 30 peatust ja mitte sellised silmapaistvad paviljonid vaid kõigile kohalikele olid ilmselt ühtselt arusaadavad nummerdatud tänavapostid. Loogika, et tagasisõitmiseks peaks vaatama bussipeatus üle tänava ei pidanud siinkohal paika. Üleüldse on siin selline seis nagu aastaid tagasi Paldiski sadamast tulles kus jõudsid ristmikule, kus teeviit näitas paremale 36km Tallinn ja vasakule 36 km Tallinn. Nojah, mingid asjad on ikka rahvusvaheliselt mõistetavad ka.
Lõpuks sattusin ühe vahva bussijuhi juurde kes sattus sõitma just õigel marsruudil numbriga 350. Bussijuht nagu tõeline Austraallane. Muide, üks väga lahe komme on siin bussi tulles bussijuhti tervitada ning kui transpordivahendi hülgad, siis talle head soovida. Aga ega bussjuht võlgu ei jää. :) See konkreetne eksemplar oli täiesti omaette nähtus. Seletas ja soovis kõikidele inimestele kes siis tulid või lahkusid oma täiesti-uskumatus-austraalia-keeles kõike head ja seda täpselt nii nagu ta teaks neid juba kaua. Bussitäis häid tuttavaid:) Ehk oli štaažikas bussi manager:)
Ühel hetkel ei jäänud tal märkamata ka asjaolu, et üks reisija süvenenult kaarti loeb ja aknast nagu midagi otsides välja vaatab. Jah, see olin mina. Varsti istusin bussijuhi juures ja rääkisime Austraalia imedest ning loomulikult mürgistest ussikestest. Tema maailmavaatest lähtuvalt on ämblikud nagu kõik muud putukad- olgu siis hammustavad, mürgised või lihtsalt suured, oluline on lihtsalt mitte Big Mama otsa sattuda -  see on siis nende kolme omaduse kooslus. Kuid hoopis tõsisemaks tegi teda ussikeste temaatika. Lõpuks lõpetas oma tarkuste jagamise lausega: yeah, snakes are the real fuckers. :)
Selgeks sai ka järgnev - olgugi, et ostetud Brisbane kaart oli veidi väiksem kui mina, ei mahtunud sinna minu kodutänav ikkagi peale - isegi mitte linnaosa. Ilmselt sellepärast, et see linn ongi suur.

Pühapäev on puhkepäev, vähemalt siin majas kus mina elan. Et kõik selge oleks, siis mainin ära, et siinne eestlasest landlord on usklik ja elab piibli järgi. 6 päeva teeb tööd ja 7ndal puhkab ja käib kirikus. Nii otsustasin minna temaga kirikusse kaasa. Tegemist on isemajandava Baptistliku kirikuga Good Shepherd Baptist Church. Nii kui parklas autost väljusin tutvustati mind juba kogukonna liikmetele. Järgnevalt võeti mind juba uute inimeste hoole alla ning tutvustati absoluutselt igale vastutulevale inimesele. Ma lasin asjadel enda ümber juhtuda. Kui siiamaani ma ei olnud tihanud inimestega suhelda, sest tundsin end oma inglise keele oskusega väga ebakindlalt, siis 5. dets oli päev, kus luugid läksid valla. Esiteks üsna ameerikalikult rääkides olin peale piiblitundi ning sellele järgnevat jumalateenistust juba oma mahlas. Enesele märkamatult võtsin üle kohalike kõnemaneere ja kehakeelt. Naljakas oli.
Olgugi, et mul oli palju mõtteid ja küsimusi kõige selle osas, mida enda ümber nägin, eriti just jumalateenistuse läbiviimise ja ülesehituse osas, siis praeguseks on see mälestus ehk mõnevõrra ähmastunud. Väärt kogemus oli see sellegipoolest. Hallelujah! Amen! Oooo Lord jne olid need hõiked mis käisid jutluse vahele. Üks asi pälvis iseäranis tähelepanu. Nimelt preestri võrdlus nende koguduse ja teiste kristlastega. Ikka on nii, et on õigem kirik ja õigem usk, kuni selleni välja, et budistid tegelevad valede asjadega jne. Kuid kõik see ei seganud mul harjutamast rahulikku ärakuulamist ja hinnanguteta kohal viibimist.
Ahjaa, jumalateenistus algas lauludega ning siis tuli kätlemise osa. See oli küll veider. Kõik käisid ruumis ringi ja tervitasid üksteist, et ikka keegi võõraks ei jääks. Ülejäänud aja noomis preester koguduslasi ning pani neile ette olema parem ja õilsam inimene. Uhke.

Kui ma olin kõik selle ära teinud :) läksime ühe paari juurde pühapäeva veetma, kellega kõige esimesena auto parklas kohtusime. Neil oli uhke maja, bassein ja papayade ja mangodega aed. Usun, et põhjapoole minnes võib näha veelgi ehedamaks muutuvat loodust.
Sõime pasta carbonarat ja rääkisime maailmast. Peremees tundis ühel hetkel nähtavasti soovi kinkida mulle ühe raamatu pealkirjaga "More Than a Carpenter" by Josh and Sean Mcdowell. See on siis raamat Kristusest ja kristlusest.
Seda kogudust ilmestas minu jaoks vajadus selgitada ja püüda saada inimesi jagama nende usku. Teine asjaolu, mida märkasin, ilmnes kogudusse kuuluvate inimestega rääkides. Nad tõid mitmeid kordi välja, et The Lord muutis täielikult nende elu ning et varasema money can buy you everything mentaliteet leidis uue väljundi. Selles koguduses oli jõukaid inimesi.

Kätte jõudis esmaspäev. Olin leppinud Raivoga kokku, et teen mõned tööpäevad kaasa ja siis vaatab edasi mis saab- et mis ise tahan ja kuidas koostöö kujuneb... Sukeldusin töömaailma. Sundisin end magama ja olin kell 5 üleval ning valmis tööle minema.