Maailm on neli vaba päeva

Kätte on jõudnud pühapäev. Väljas 23 kraadi sooja ja tibutab natuke vihma. Eilne korralik pärastlõunane äikesetorm tõi natuke leebema kliima, kuid olgugi, et jahedam, on kõikjal ikkagi niiske. Kuna õhuniiskus on väga kõrge, siis on vajalik ebameeldiva lõhna vältimiseks hoida pidevalt lahti nii toa uks kui aken. 

Nagu ka postituse tiitel vihjab, olen viimased neli päeva saanud rahulikult võtta ja oma asjadega tegelda, sest nädala algus oli väga tihe ja teguderohke. 

Viimati jõudsin oma kirjutamisega sinnamaale kus asusin oma esimesele tööpäevale ning nii nagu öeldud hakkas see vara. Tööst ei soovi ma pikalt kirjutada, kuid olen otsustanud välja tuua siiski mõned huvitavamad tõigad. 

Esimene objekt oli Corso tänaval Fairfield'i linnaosas Brisbane jõe kaldal. Koht on maaliline. Maja asub otse laia jõe kaldal ning on äärmiselt lopsaka ja mitmekesise taimkattega. Remonditööde tellijateks on edukas kahelapsega paar oma viiekümnendates ning vanim laps on 13. Selgelt on tehtud alguses karjääri ning siis "soetatud" lapsed. Tütar on korralikus puberteedis ning keerulistest suhetest annab aimu tütre tuppa paigutatud kaamera. 

Tööde osas oli vaja üldiselt parandada suurest niiskusest tingitud iluvead - värvida, parandada puidust aknad ning ehitada aeda väike tarand jne. Töö nagu töö ikka. Tundsin, et vaatamata minu varasemale kogemusele olen oma töö tegemises liiga põhjalik ja liiatigi aeglane. See tekitas minus suurt trotsi iseenda vastu. Kõige kohutavam tunne on see kui tahad midagi teha ning see ei taha kuidagi õnnestuda. Kui teed endale siis on ajakulu andestatav, aga kui teed kellelegi teisele kes tööde eest maksab, siis on ülemäärane ajakulu ilmselgelt lubamatu. 

Veidi rõõmsamaks läks siis kui objektilt lahkusime ja teisele edasi suundusime, sest rooli taha asusin mina. See oli naljakas kogemus. Nagu eelnevalt ka mitmeid kordi mainitud on siinne liiklus nagu Inglismaal. Paremakäe reegel küll kehtib, kuid ikkagi sõidad vasakul teeservas ning autos istud paremal pool. Sõitsin juhendamise peale järgmisele objektile. Seal aga selgus, et mul on vaja iseseisvalt minna koju ning tuua sealt puuduvad töövahendid. Suureks abiks oli kaart. Kuna orienteerumine on mul kuidagi õnnelikult kaasa antud, siis suurt raskust see ülesanne ei valmistanud, mida ei saa öelda aga õiges sõidureas püsimise ning ringteel ja ristmikel õige sõidurea valimise kohta. Tegelikult ei teinud ma küll ühtki viga, sest mõistsin, et niikaua kuni ma "autopiloodi" peale ei lähe, on kõik korras. See aga tähendas omakorda pingsat ajutööd ning tähelepanu hoidmist üksnes sõitmisel. Liikluses ollakse siin viisakad. Isegi kui peaksid tegema mingi vea või jääma kellelegi ette ei lasta ülemäära signaali kui üldse. 

Tööd said tehtud ning kell 20:00 jõudsin koju. Peale viit päeva teises ajavööndis, oli see minu jaoks piisavalt pikk päev, et jõuda end vaid üksnes pesta, süüa ja magama minna. 

Samasuguses valguses läksid ka teisi- ja kolmapäev. Iga järgneva päeva sõitsin üha rohkem ning mõnes kohas hakkasin ka veidi orienteeruma, kuid tihedas tänavarägastikus ei valmistanud probleeme ka ära eksimine. 

Kolmapäeva õhtul objektilt koju sõites hakkas korralikult pladistama. Raivo, kellega me koos tööd käisime tegemas ütles ühel hetkel, et tal on üks laul, mida tahab mulle lasta. Olin roolis ja ei tundnud mingit vastumeelsust esitatud plaani osas. Mõne hetke pärast kostus kõlaritest Leonard Cohen "hallelujah". See oli küll kellegi teise esituses, kuid sellest hoolimata ei ole see lugu mulle kunagi sümpatiseerinud. Kuid vihma sadas, väljas oli soe, pikk tööpäev oli seljataga, ma olin Austraalias, mõtlesin oma 27le eluaastale olles siin tundmatust avastades ning bumm... Ühel hetkel lõi kõik nii selgeks. Tundsin, et olen jäägitult kohal. Olen siin. Nüüd ja praegu ja just sellisena. Teadsin kohe, et see on hetk, mis jääb mulle eluks ajaks meelde.  Viibisin selles, täitusin sellest ning kogesin kogu oma olemisega jäägitult: "Ma Elan!" 

Neljapäeval tegin mõned tunnid hommikul tööd. Olin sohver ning sõitsin objektilt objektile. Kell 10 olin juba kodus. Magasin end nädalast välja ja nautisin oma aega. 

Üldiselt hakkas mulle üha selgemalt kohale jõudma see, millesse olen sattunud. Kuna elame siin viiekesi ning neli on meist eestlased, siis tunnen, et olen troopilises Eestis. Kõik on nagu Eestis, ainult et keskkond on teine. Minus tärkab soov edasi liikuda ja tegeliku Austraaliaga kohtuda - nii inimeste kui looduse suhtes. Praegu aga ei tee ma midagi rutakat ja vaatan kuidas siin asjad edasi kujunevad. 

Nii palju kui ma kuulnud olen, siis eestlasi on siin kõik kohad täis. Ilmselt sellepärast meid Eestis nii vähe ongi. Samas on mul selle üle hea meel, sest tunnen, et eestlastel on vaja kogeda maailma natuke laiemalt. Väga selgelt tulevad esile eestlase jäigad ja teataval määral üleolevad hoiakud kui ta on võõrsil. Olen siiani eranditult kuulnud inimestelt kes on tagasi koju läinud, et saabudes on väga harjumatu, sest kodused on kõik nii jube tõsised, ei naerata ja on pinges. Siinolles saan ka kinnitust sellele, et kõige keerulisem on Eestist lahkumine, sest see tundub nii väga võimatu või vähemasti vaevaline. Huvitav ongi just see, et olles 15'000km kaugusel kodust, tundub siin kõik võimalik olevat ning elu ei ole selline asjatu rabelemine elementaarse nimel. Selline kogemus annab minu meelest ka võime hirmudele vastu seista, sest on just Eesti see, kus inimesed ei julge töökohtadel midagi öelda ning kardavad teha elus muutusi, sest arvatakse ainuvõimalikuna olevat vaid see elu, mida elatakse. See ei pruugi olla vale, kuid kindlasti ei ole see ainuvõimalik. Ja kui süsteem ja sotsiaalne kord on nii jäik, siis võibki oodata, et inimesed kellele selline maailmavaade ei sobi liiguvad mujale ja korjavad kogemusi võõrsilt. Ja see on oluline, sest teistsuguse elukogemusega inimesed toovad koju naastes vajalikku värskust ning aja jooksul hakkab vana piiranguid tunnistav maailmavaade hääbuma. 

Reedel käisin ümbruskonda uurimas. Maja lähedal asub kilomeetreid pikk park kõrgete mangroovipuudega.

Papagoid lendasid ja ajasid üksteist taga. Mõni istus oksapeal ja õiendas kord teistega või lihtsalt niisama. Kahtlemata on nad tähtsust täis. Istusin murul, võtsin päikest ning lugesin. Olin looduses.

Siinsetes metsades elavad ka mingid ritsikad ning neil on mingi iseäranis võime tiriseda. Kõige pullim on siis kui seisad mõne metsatuka ääres ning kuuled kuidas kaugelt kostab ritsikate tirisemist. Tõenäoliselt on tegu üsna kokkuhoidva liigiga, sest kui üks alustab, siis üsna peagi liituvad ka teised. Selle tulemusena kostus nende tehtav hääl nagu mõni tiristuslaviin, mis üha kiiremini ja valjemalt minu poole sööstis. Hämaramas võib see isegi täitsa hirmutav tunduda. 

Taimestikus veedetud aeg oli iseäranis kosutav ja võin julgelt väita, et senini kõige vägevam päev.

Eile käisime bowlingut mängimas. Meie ainukesel "välismaalasel" siin majas oli külas tüdruksõber Uus-Meremaalt, kes rääkis veel omaette inglise keelt. 'i' asemel ütles ta 'e', mis mõnes olukorras tegi temast arusaamise mõnevõrra väljakutseks.

Õhtu lõppes nagu ikka - Jürgen võitis 4 mängust kaalukalt 3. Ehituses ei ole just kõige kõvem käsi, kuid palli veeretamine tuleb välja küll. 

Peale mängu otsustasime minna (Joel, Sille ja mina) kohalikku pub'isse, mis osutus suletuks. Võtsime takso ning sõitsime lähimasse linnaosa keskusesse. Olin otsustanud tulla lühikestes pükstes bowlingut mängima ning see sai ka saatuslikuks, sest sellises out-fit'is inimesi kuhugi sisse ei lastud. Jätsin Joeli ja Sillega nägemist ning sõitsin koju. Olgu öeldud, et taksosse sisseistumine maksab siin 7$ ja kilomeetri hind on 3$ ehk teisisõnu läks 5km peale ~250eeki. Uhke.